Aitame kõik tööle

Riik on aastatega suurendanud töötukassa võimekust ning tegeleb töövõimereformiga ja kutsehariduse edendamisega. Näen neis sammudes õiget suunda, kuid paraku nõuab vananev ja kahanev riik elanikkonnalt rohkem. 

Eesti peab lähiajal oma majanduse käima saama olukorras, kus meie peamised eksportturud langevad või hanguvad ja piirkonda mõjutab poliitiline ebastabiilsus. Tingimustes, kus Eesti investorid passivad. Olukorras, kus raha ei liigu, vaid selle värv tuhmub pangakontodel. Seisus, kus meid, eestimaalasi, jääb järjest vähemaks ning kus igal aastal lahkub tööturult 10 000 inimest ehk käesoleva kümnendi lõpuks pea iga viies tööealine.

Eesti avalik ruum on uue positiivse tõuke otsinguist, ideedest ja ettepanekutest kummis. Lisan siia ka paar lihtsat mõtet ja soovitust, millest esimene on kasulik riigile ja teine selle kodanikele.

Oma ettepanekute selgituseks alustan paari näitega.

Esimene näide: 63aastane Mare

Mare sündis 1952. aastal, lõpetas edukalt kesk- ja ülikooli, sai kaks last ning on tänaseks töötanud 40 aastat. Tööea mediaanil tabas Maret kapitalistlik majanduskord, mille käigus kaotas ta rahareformides ja pangalõppudes oma säästudest suure osa, kuid töötas end uuesti üles ning on nüüd suutnud nii säästa kui ka jõudumööda veel toetada oma vanemaid.

Sel kuul on aga Mare viimane töö- ja palgapäev. Pangaautomaadi ekraanile, nagu tavaliselt, on iga kuu esimesel kolmapäeval lisandunud 1200 eurot. Järgmisel kuul nähtav summa on aga 70 protsenti vähem ehk vaid 349 eurot.

Ta teab seda, aga ei lepi sellega. Ta ei jõua ega taha enam täiskoormusel tööd teha, kuid liiga vara on jääda koju vaid lapselapsi hoidma ja keediseid sisse tegema. Aeg ja elumudelid on muutunud – kui Mare vanavanemad pühendusid vaid talle ja oma aiamaale, siis nüüd on inimese eluiga ja -tahe oluliselt pikenenud, 63 aastat ei tähenda enam aktiivse ja asise elu jätmist.

Pealegi, 349 euroga saab käia igal nädalal vaid korra poes. Nälga ei jää, kuid vahel  tahaks ju endale lubada kohvikus mõne latte, kord kuus käia teatris või näitusel, hankida midagi uut ka selga. Mis kõige olulisem – Mare tahab kasulik olla ning tal on selleks piisavalt jõudu, tal on kogemust ja elutarkust. Tal on, mida jagada.  

Teine näide: 33aastane Anu

Anu on Mare vanem, 33aastane tütar. Anul on omakorda lapsed ja üks neist alles 1,5aastane. Emapuhkuse lõppemine, lastehoiu järjekorra pikkuse absurdsus, ähvardavad viirushaigused, lapse tähelepanuvajadus ja soov näha teda kasvamas on Anu kinnismõteteks, milles möödub tema argipäev. Kodus nelja seina vahel lapsega olles tundub Anule elu mööda libisevat, samas täiskohaga tööl käimine näib väikese lapse kõrvalt ilmvõimatu. Tal on tahtejõudu, teadmisi ja oskuseid ning ta soovib olla kaasatud ja kasulik, kuid seda oma praeguste võimaluste piires.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 2012. aastal tehtud uuring tuvastas, et kümnendi lõpuks on tööjõuturule vaja juurde 140 000 inimest. Selleks, et oleks, mida ümber jagada, ning et tervishoiu ja hoolekandesüsteem suudaks toimida kujul, nagu me maksumaksjana eeldame. Tööandjatele on praeguseks selge, et meil on tööturu ja hõivatusega tõsiseid probleeme ning riigi toimimise seisukohalt on oluline tegeleda nende lahendamisega.

Eelpool kirjeldatud Mare ja Anu tahavad teha tööd, aga seadusandlus ja maksusüsteem toetab neid ja võimalikke tööandjaid selles vähe. Naaberriikide kogemuse põhjal julgen väita, et osaajalise töökoormusega töötamise toetamine aitaks riigil juurde tuua lisaväärtuse loojaid ja maksumaksjaid. Mis veelgi olulisem, võimaldaks tööturu praegust pilti muuta oluliselt mitmekesisemaks ja inimesi enam kaasavaks. Kui muuta osalise töökoormusega töötamine lihtsamaks, tooks see tööturule lisaks vanemaealistele ja lastega kodus olevatele vanematele ka noored ning võimaldaks neil kooli kõrvalt saada esimene päris töökogemus, sujuv sissejuhatus ja ettevalmistus eelseisvaks töömaratoniks. Jaekaubandus on valdkond, mis kannatab pidevas töökäte puuduses, ning iga töötaja, sealhulgas ka osaajaga töötaja, on alati oodatud.

Sotsiaalmaksu miinimum tuleb kaotada

Uue tööjõusegmendi tööandjatele avamiseks tuleks kaotada sotsiaalmaksu miinimum ning loobuda töölepinguseaduses töökoormuse nõude ja tähtajalise töölepingu vaid ühekordse pikendamise piirangust.

Sotsiaalmaksu miinimumist loobumine soodustaks tööandjatel töölepinguga tööle võtta ka neid töötajaid, kes soovivad töötada väikesema koormusega kui 0,4. Näiteks tudengid, lapsega kodus olevad emad, noored pensionärid. Mare ja Anu saaksid tööd.

Lisaks sotsiaalmaksu miinimumi olemasolule piiravad paindlikke töösuhteid ka töökoormusele seatud ranged nõuded. Praegune töölepinguseadus sätestab, et töötaja igakuine töökoormus oleks lepingus täpselt fikseeritud. Tegelik pilt ja töötaja vajadused on aga teised ning seadus võiks kohanduda selle järgi.

Paljud ei soovi töötada pidevalt ühe ja sama koormusega ning soovivad olla paindlikud oma tööaja planeerimisel, kuid seadus võimaldab seda teha vaid poolte kokkuleppel ehk kui töötaja soovib ja tööandja ei ole nõus, siis jääb koormus selliseks, nagu see oli algselt kokku lepitud. Kui töötaja töötab üle kokkulepitud normi (seda ka siis, kui kokkulepitud koormus on madalam kui täistööaeg), siis käsitletakse seda kohe kui ületunnitööd, mis omakorda on seotud piirangutega ning lisaks on tööandjale ka kulukam.

Rohkem valikut

Töölepinguseadus võiks anda teatava paindlikkuse, näiteks fikseerida töökoormuse vahemiku, mille raames on võimalus nii tööandjal kui ka töötajal valida, kui palju tööd tehakse kindlal ajaperioodil. Töötajaid on ning seda eelkõige teenindussektoris, kes sooviksid töökoormust muuta nii lähtuvalt hooajast või koguni pea iga kuu, kuid praegu kaasneb sellega täiendav asjaajamiskohustus, sest iga väikese muudatuse tõttu tuleb see kirjalikult vormistada ka töölepingu tingimustes.

Veel ühest kitsaskohast. Praegu tohib tähtajalist töölepingut pikendada vaid üks kord. Samas on olukordi, kus nii töötaja kui ka tööandja soovib seda teha korduvalt. Praegused töötajad tööjõuturul ei taha tihti end siduda ühe ettevõttega pikaajaliselt, sest soovivad saada kogemusi erinevatest ettevõtetest või on neid huvitav töö seotud projektidega, mille tähtaegu pole alati võimalik selgelt määratleda. Lühiajalised tööotsad tähtajalise lepinguga annaks oodatud paindlikkuse ja samas võimaluse säilitada töölepinguseadusest tulenevad õigused. Olemasolev töölepinguseadus selleks võimalust ei anna ehk teistkordselt pikendatud leping on automaatselt tähtajatu leping, mis seab omapoolsed kohustused nii töötajale kui ka tööandjale.

Kõik ülaltoodu näitab, milliseid muudatusi töösuhteid reguleerivas seadusandluses vajaks ajas muutunud tööjõuturg, kuhu tahaks siseneda nii elujõulised pensioniealised kui ka vaba hingega millenniumilapsed. Paindlikkust töösuhetesse ei oota ainult tööandjad, vaid ka töötajad. On mõistlik, et mitme töötaja tervist ohustavate äärmuste eest kaitseb meid eestlasi kui töönarkomaane seadus (näiteks töö- ja puhkeaja seadus, mis ei võimalda teha ülipikki töövahetusi ning töötada nädalaid puhkepäevata), kuid võttes arvesse töökäte puudust ning muutunud tööjõuturgu, on aeg paindlikumaid töösuhteid lubavateks seadusteks.